Ehitan unistusi ilma liideseta.

Inimesed mõistavad maailma lugude kaudu. Seda õpetas mulle mu isa, kes on jutuvestja, ja hiljem mu disainimentor Amid Moradganjeh.

Vanas Ungari muinasjutus on vapper noor prints nimega Mirko. Sealt tuleb mu nimi.

Tänapäeva Eestis on MIRKO juhuslikult ka lühend: Minu Raamatukogu, e-raamatukogu, kust laenutad lugusid. Kuningapoegade muinasjutud kaasa arvatud.

Üks Mirko on lugu. Teine on liides: ekraan ja nupud, mille kaudu lood sinuni jõuavad.

Mu isa ei vajanud kunagi liidest. Ta lihtsalt rääkis loo ja meie nõjatusime lähemale.

Kümme aastat tagasi näitas Amid meile tulevikku, kus inimese ja masina vahel pole ekraani ega nuppe. Siis tundus see kauge. Nüüd on see siin.

Miks ilma liideseta? Mitte selleks, et masinatega paremini rääkida. Selleks, et jälle üksteise poole nõjatuda ja üksteist vähem ära arvata.

Andsin tehisintellektile (GPT-3) iga kursusekaaslase teemast paar sõna ja see kirjutas 14 lugu. Kunstiakadeemia küsis, kes on autor. Palusin endale hindeks F-i, sest ise kirjutasin ainult eessõna.

Aga iga lugu lõppes tühja lehega ja ühe küsimusega: mida see sinus puudutas? Ülejäänu kirjutasid lugejad.

Masin kirjutas sõnad, inimestest said autorid.

2026. aasta sügisel hakkasin üles kirjutama, kuidas ma mõtlen ja asju valmis teen. Selles on 10 aastat disaini, 20 aastat tööd ja 40 aastat elu jutuvestjate ning väga erinevate inimeste keskel.

Sellest ei tule järjekordne tööjuhend. See on unistuste ehitamine: esimest korda kirjutan oma unistused üles ja aitan teistel sama teha.

Ilma liideseta, ilma oletamata.

Esimese peatüki rääkis Amid kümme aastat tagasi. Teise kirjutas masin.

Järgmine on sinu.